Ridala koguduse ajalugu

Ridala Baptistikogudus on Eesti EKB Koguduste Liidu vanim kogudus ja ühtlasi Läänemaa ärkamise üks hälle. 

Ridala priikoguduse tegevuse alguseks peetakse 13. septembrit 1882. aastal, kui toimus koguduse liikmete ühine leivamurdmine keset looduse templit. Selle ajani kuulusid priikoguduse liikmed Ridala luteriusu kogudusse, ent peale seda talitust arvati nad Ridala luteriusu koguduse liikmete hulgast välja. Algselt oli Ridala kogudus priikogudus, kuid 2. augustil 1897. aastal toimus Haapsalu palvelas priilaste ja baptistide ühinemine ning sellest ajast kannab Ridala kogudus baptistikoguduse nime.

Koguduse elu aktiivsed edendajad olid vennad Hans ja Mihkel Krabi, kes elasid Kolila külas Lepiku talus. Hans Krabi oli koguduse esimene juht. Ka koguduse esimene palvemaja püstitati Lepiku talu maadele 1887. aastal. Kogudusele oli iseloomulik rõõm, palve ja Piibli sügava tunnetuse otsimine. 

Peatselt jäi palvela kitsaks, sest inimesed kogunesid sageli varahommikust hilisõhtuni ning 1900. aastal valmis uus palvemaja Ridalas. Lepiku palvemaja lammutati ja ehituskõlblik materjal kasutati uue palvemaja ehitamiseks.

Ridala kogudus oli üks suurimaid baptistikogudusi. 1938. aastal kuulus kogudusse üle 800 liikme. Jumalateenistused ei olnud pelgalt formaalsed, vaid elujaatavad, täis Püha Vaimu rõõmu. Kogudusel olid osakonnad Rannamõisas, Laikülas, Mäevallas, Lähtrus, Haeskas, Võnnu-Saunjas, Haapsalus ja Massus. Osa neist hiljem iseseisvus. Ridala ärkamise ajaloo on kirja pannud Mihkel Busch (hilisema nimega Mäemets) oma 1928. aastal ilmunud ja virtuaalselt täistekstina loetavas raamatus “Ridala ärkamise ajalugu”.

Nõukogude võimu ajal toimus usklike tagakiusamine, koguduses keelati laste- ja noortetöö, ristitavatelt nõuti täisealiseks saamist. Koguduse liikmete arv järjest vähenes.

Ridala “uus” palvela õnnistati 1988. aastal. Arhitekt oli Peeter Püssim

31. detsembril 1983. aastal Ridala palvela hävis tules. Peale põlengut sai 3. juunil 1984. aastal pühitsetud sisse jumalakojana vabaks jäänud Ridala söökla ruumid. Samas tehti ettevalmistusi uue palvemaja ehituseks, mis avati 26. juunil 1988. aastal. Uue palvela arhitekt oli Peeter Püssim. Sel ajal kuulus kogudusse 59 liiget.

Tiiu ja Aare Tamm on olnud Ridala kogudusega seotud alates 1988. aastast

Alates 1988. aasta sügisest, kui Aare ja Tiiu Tamme pere asus Ridalasse teenima, kasvas kogudus jõudsalt – tekkis elav noorte- ja lastetöö. Aare Tamm on koostanud ka raamatu “Ridala kogudus 125” (2008). 

Praegu on kogudusel tööpunkt Mäevalla palvelas Põgari-Sassi külas.

Koguduse vaimulikena on teeninud Hans Krabi (1882–1898), Tõnis Laas (1898–1939), Viktor Konsa (1939–1944), August Sammel (1944–1978), Voldemar Kaasik (1978–1988), Aare Tamm (1988–2005; 2008–2010), Paul Gill (2001–2003), Valdo Nõlvak (2005–2007), Heino Meri (2007–2008) ja praegu Ethel Suurküla (alates 2010).

Ridala koguduse lugu on rohkem kui hoonete ja töötegijate lugu. See räägib Jumala tööst, mis algas külakooli õpetajate palvest ning on kandnud läbi rõõmu ja valu tänaseni ning läheb aina edasi.